Lehti küll enam ei lange

Autumn

The leaves are falling, falling as if from far up,
as if orchards were dying high in space.
Each leaf falls as if it were motioning "no."

And tonight the heavy earth is falling
away from all other stars in the loneliness.

We're all falling. This hand here is falling.
And look at the other one. It's in them all.

And yet there is Someone, whose hands
infinitely calm, holding up all this falling.

Rainer Maria Rilke 

 

Ehk väike luuletuselend Poemhunteris. Ikka annab midagi.

All laulab raadio Elmar

Väga inspireeriv luuletus tahmaste kätega tüdrukule arvuti taga.
Tähendab, see tundub sütitavat lugusid.

First Fig

My candle burns at both ends;
It will not last the night;
But ah, my foes, and oh, my friends—
It gives a lovely light.


Edna St. Vincent Millay

On asju ja asju ei ole

Lindude varbad. Kuhi Hapukurke. Öö öö öö. Tahaks öelda, aga kes taevas teaks, mida? Valgust ja sumedust ja raamatuid voodi kõrval ja arvuti soojust ja öökulli tunnet seljal ja seda, et on, mida oodata. Nii et lauldagu pigem Sir Ian Mckelleni häälega...

pilt, tähendab silmivirvendamavõttev luuletus on ise tehtud.

Kirjutas muidugi JRRT

Koletised ja mis

Nii hea on olla kodus. See nädalavahetus on küll olnud elurõõmuhüppelaud, ideede tuulispask ja naljarabalaugas. Ühesõnaga, hirmus tore on olla kodus ja muudkui saada mõtteid ja ideid ja lugeda luuletusi ja näha sõpru ja käia vaatamas, mis Tallinnas uut on. Minu südame (ja nina) maja näeb välja hoopis teistsugune, kui ehitusmehed talle uue naha on ümber pannud. Küllap ta kaotab oma harmsa kõdupuuelulõhna, aga seda muidugi selle heaga, et siis saavad temas taas inimesed elada. Taani kuninga aias on midagi toimunud ja - ah jaa- seekord ma Solarise Apollos ei käinudki. Ma ei tea, miks, aga Solarise Apollost, mis asub kunagi põlatud Urris, on mulle saanud praegu Tallinna võrdkuju. Või midagi. Iga kord olen käinud seal ja mõelnud, oh on siin alles hea. Tartus on ka häid kohti, talles on hakanud neid avastama, aga pole midagi teha, kodu on kodu. Ja kodu on siin ja nii palju armsaid inimesi ka. (Tartlased, teie olete ka toredad, muidugi, muidugi. Ausalt!).
Aga aga
küllap ei saa süda parata.
Ma olen alati armastanud rahulikku elu
   - ja mis on rahulikum kui tuttavus.
Ma poleks isegi arvanud.

Kui sel ka on teatavaid tagasilööke.

A fox that gains our trust

but then breaks it as she walks 

away from us, away from us.

Can you chase this fire away?

In the fall we sleep all day.

Where we are.

Of Monsters and Men ühe laulu sõnad. "Lakehouse".

Sõnadevabrik

And did you get what you wanted from this life, even so?
I did.
And what did you want?
To call myself beloved and to feel myself beloved on the earth.

Raymond Carver

Saan olla ühe päeva kodus. Oh neid kodudevahelisi olukordi, kus mõlemasse sigineb võõrastust. Kodus, kodus, kodus. Tegin märkmiku lahti, et oma mõttekrussides selgust saada ja see luuletus vaatas vastu, Briti muuseumist leitud, näituselt elust ja surmast. Ju siis see oli see tänane meeldetuletus. Teepakk ütles hoopis: "Enjoy the breath of life". Küllap peaks sedagi tegema ja küllap saabki tehtud. Aeg möödub. Rasked asjad saavad läbi. Ei ole ehk enam rasked.

Kui kui kui, kui kuid kuid kuid kui kuusid...
Ma olen segaduses ja ootan, et see mööduks ja püüan mitte mõelda "kui".
Kõigepealt tuleb üks kontrolltöö ära teha, jah, just nii. Ja siis saab mõelda edasi.
Järgmine tuleb ka aga kolm päeva on igavik.

À tout à l'heure.

Sai käidud

Järv 

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

Juhan Viiding

 

Deviantartist, Ikkida

Min-na-nan-naa

Saapad lähevad. mõnest mangast. no idea, from which.

Ma olen sellises ma-ei-tea-päris-täpselt-mis-ma-teen seisundis, et (ma tean sellegipoolest, et siidekriipssõnad pole eesti keel, aga ei hooli), on üsna raske midagi kirjutada. Käisin kodus ja kodus oli hea, oli imevahva nädalavahetus. Aga ma olen juba pidanud hakkama kõiki elamiskohti kodudeks kutsuma, sest kaua neid teistmoodi ikka nimetada. Nii et mul on supikodu. Sest supikapilikult väike ta pole ja supikamber kõlab nagu piinataks seal inimesi uuel ja fantaasarikkal kombel, mis sisaldab endas suppi. Ma arvan, et porgandisuppi.
Ja siis homme ma arvan, ma lähen sinna ja vaatan, mis saab, sest a) b) c) d) e) (ja sellegipoolest pean ma ennast iga natukese aja tagant uuesti veenma, nagu see ikka käib) ja ma pean hakkama õppima õppima õppima. Niisiis.

Ja vahepeal olen hakanud täiesti ebaminulikult palju luuletusi kirjutama (juba oma 5 tk kooli algusest saati) Ei tea küll, mis lahti on. Ei tea, ei tea. Taskupsühholoog kulub ikka ära.

"It's an awfully busy world out there, full of fast-moving people with big, fancy ideas of their own."

On märkmikus mikrobioloogia küsimustest järgmisel lehel ja tundub sobivat. 

Vonnegut "While mortals sleep" p 56.

Hüüfide kõrvale

In reality, sheep are brave, enlightened
and sassy. They are walking clouds
and like clouds have forgotten
how to jump. As lambs they knew.
Lambs jump because in their innocence
they still find grass exciting.

"Lies", Jo Shapcott

Päivi

Days

What I admire most about days
Is their immaculate sense of timing.

They appear
inevitably
at first light

Eke themselves out slowly
over noon

Then edge surefootedly
toward evening

To bow out
at the very soupçon
of darkness.

Spot on cue, every time.

Roger McGough

í á é è à ò

Igatsus. Pikemalt

When people ask: "How are you?"
I say, "Bits of me are fine."
And they are. Lots of me I'd take
anywhere. Be proud to show off.

osa luuletusest "Bits of me", Roger McGough

Ma tunnen puudust.
Suurema osa ajast mitte, sest hirmus palju on tegemist. Ja tõesti nii palju teha, et hakkab hirmus. Põhiliselt toredaid asju ja natuke asjaajamiseasju, selliseid nagu kliendikaarte ja sooduskuponge ja printimisi ja vaatamaskäike. Igasugu asju vaatamisi. Vaatamas Emajõge, vaatamas lauamänge (mida mitte enam osta - aga üht puslet ikka tahaks, sest see on imeilus - Tartu lauamängupood on väga tore), vaatamas, kas seda teed mööda saab õigesse kohta ja kas seal kohas on head süüa, vaatamas, kas poes on samu poode, mis Talinas, vaatamas, kas see, kes mööda läks oli tuttav.
Aga siis, nüüd sel viimasel nädadal, kui on aega mõtelda, tunnen ma puudust. Puudust igasugu asjadest, Solarise keskusest ja suurtest raamatupoodidest, kus saaks ikka aega ka veeta ja poleks ainult üks riiulike ingliskeelset kirjandust ja puudust tuttavatest radadest ja puudust oma tööst ja on kõrini sellest, et kogu teekond käib mööda Riia tänavat. Ja muidugi puudust armsatest inimestest. See kõlab kulunult, aga ei ole, ei ole mitte üks teps.

Head on palju, aga nukrust on ka. Natuke. Natuke rohkem. Ja siis jälle natuke vähem.
Võib-olla on kõik üks sügis.

Armmastab ma

Suvest sügisesse, mitte ainult mina 

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava.
Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.

Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed mandusid.

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.

Juhan Viiding

Päike paistab

VIHMA SAJAB


– Minu meelest sajab vihma, aga tegelikult vihma ei saja.
– Kas sa arvad, et vihma sajab, aga nõustud, et tegelikult ei saja?
– Jah.
   Minu meelest sajab vihma, aga ma tean, et eksin.
– Kust sa seda tead?
– Asi pole üldse selles. Asi on selles: minu meelest sajab vihma,
   aga ma eksin.
– Kes väidab, et sa eksid?
– Mina ise.
– Aga kui sa oma arust eksid, et vihma sajab,
   kui sa ise tead, et sa eksid, et vihma sajab,
   miks siis sinu meelest sajab vihma?
   Vasta ausalt.
– Kas vihma sajab?
– Ei.
– No näed ju ise!
– Ma näen, et vihma ei saja. Aga ma ei saa aru, kuidas sina saad
  öelda, et sinu meelest sajab vihma,
  ja kuidas sa saad
  samal ajal väita, et su arvamus on ekslik. Mina lihtsalt
  ei usu seda.

– Ma arvan, et minu meelest sajab vihma, ja arvan teadvat, et vihma ei saja.
– Olgu pealegi.
– Kui ma arvan, et ma oma arust nii arvan, siis ma arvangi nii.
– Olgu pealegi.
– Mitte keegi ei arva et, ja samal ajal ka et ei.
– Et mida? Et mida ei?
– Mida tahes: näiteks seda, et vihma sajab.
– No olgu.
– Kui ma arvan, et ma ekslikult arvan, et vihma sajab,
   teisisõnu, et vihma niikuinii sajab, isegi siis, kui ei saja,
   võib sellest järeldada, et ma oma arust arvan, et vihma sajab,
   ja ühtlasi ka järeldada, et tegelikult vihma ei saja,
   ja sellest võibki järeldada, et ma ühtaegu arvan, et vihma sajab
   ja et tegelikult vihma
   ei sajagi. Aga kuna keegi pole kunagi samaaegselt arvanud, et vihma sajab
   ja et vihma ei saja, siis on see võimatu, et ma arvaks,
   et minu meelest vihma sajab,
   teades ise suurepäraselt, et vihma ei saja.
– Tõepoolest.
– Ja ometi arvan ma nõnda.

– No mida sa õieti arvad?

   Igatahes, vihma sajab.


Jacques Roubaud
Prantsuse keelest Hasso Krull
Ninnikust

Bewilderment

Äärelinn, mis on sama elegantne kui Pariisi uhkeim tänav, on täidetud helendavast õhust. Demokraatlik element ulatub siin paarisaja hingeni. Majad ei asetse reastikku; linn jätkub kummaliselt veel põldude vahelgi, “Krahvkonnas”, mis hõlmab metsade ja suurepäraste istanduste igavest Õhtumaad, kus metslastest aadlikud jahivad omaloodud valguses perekonnapärimusi.

Rimbaud “Villes” ("Illuminatsioonidest") omatõlge

Sounds like French

L'automne déja! - Mais pourquoi

regretter un éternel soileil, si nous

sommes engagés à la decouverte de la

clarté divine, - loin des gens qui

meurent sur les saisons

Rimbaud "Mõrvad põrgus/Illusioonid" lk 86

Umbkaudu (ja ma tean, et mittte päris korrektselt):
(On juba sügis! - aga milleks
igatseda igavest päikest, kui me
püüdleme jumaliku selguse poole, -
kaugel inimestest
kes surevad aastaaegade kätte.)



Boonuspunktina suutsin üle tüki aja à peale õigetpidi märgi saada.
Klaviatuur on imeline!

Metsikused

All Woods Must Fail

O! Wanderers in the shadowed land
Despair not! For though dark they stand,
All woods there be must end at last,
And see the open sun go past:
The setting sun, the rising sun,
The day's end, or the day begun.
For east or west all woods must fail.

J. R. R. Tolkien

Sweetheart

"I have never been this high in the air, by the Hands Beneath the Waters, I have never been this high in society! My lord and lady, pardon me, if I cling to you both like a drowning man."

("The lies of Locke Lamora", Scott Lynch, p 455)
Meenutab natuke ka ülikooli esmapäevi.
(Olgu jumalad armulised) (aga tegelikult on tore) (küll on ilmas palju inimesi)

You'd sing too if you found yourself in a place like this

Elle est retrouvée!

Quoi? – l’éternité.

C’est la mer mêlée

Au soleil.

lk 68 "Hooaeg põrgus/Illuminatsioonid"- Rimbaud

where my life falls (a tiny part of my life) upon others’ lives, it leaves a hole

Putting your eye to it you can forever view a dark

Sea and a girl in white flying left to right and vanishing
Into the air.

lk 97 "Unseen April" - Odisseas Elitis