Lindude varbad. Kuhi Hapukurke. Öö öö öö. Tahaks öelda, aga kes taevas teaks, mida? Valgust ja sumedust ja raamatuid voodi kõrval ja arvuti soojust ja öökulli tunnet seljal ja seda, et on, mida oodata. Nii et lauldagu pigem Sir Ian Mckelleni häälega...
pilt, tähendab silmivirvendamavõttev luuletus on ise tehtud.
Ma ei teagi, miks see laul praegu õige on. Sai seda kunagi koolitunnis kuulatud.
Esimene kontrolltöö tehtud, esimene töötegemisepesa leitud. Parem, kui kodus. Töötada, ma mõtlen, muidu mitte. Külm on. Tunne on, et peaks nagu lund tulema, ma ei teagi miks. Aga puud on ilusad kollased, kui saab üles vaadata. Aknast paistavad ka. Maailmas on õunu.
Mõte on täna kuidagi väsinud.
Mõtlesin, et on vaja midagi teistsugust siia panna.
Praegu on nii lõbus muudkui postitada. Ma ei saa päriselt arugi, miks, mida ma sellega lohutan.
Kõik on kõrvalepõige sellest, et ma igatsen Tallina. Ma igatsen Tallina.
Võib-olla.
Käisin seda tüdrukut kunagi Sõpruses kuulamas ja oli imeline.
Ise laulda on ka imeline, ma ei tea üldsegi, mida ma oskan ja mida mitte.
Aga nii tore on oma häälega muusikat teha.
Läks jälle lahti kool ja kool ja kool (üks kooliluuletus eelmises postituses, kes kella vaatab näeb, et kirjutasin need siin korraga) ja kuigi tahtsin blogi käima saada augusti lõpus pole seni olnud jaksu kirjamõelda. Haruldane lausa.
Chaos carolinense on üks vahva nimega amööb. Karolingide kaos? Aga ega ma ladina keelest suurt mõika, ainult nii palju kui teisi keeli kaudu tuleb. Vihmaladinaga on teised lood. Aga õnneks vihma ei saja.
