Kui kontrolltööd läbi saavad tuleb hakata taas dalekitele mõtlema

 

Doctor Who forever (ja on nii vahva leida selliseid pilte täiesti pahaaimamatult)

Ootus ootus.

Sai käidud

Järv 

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

Juhan Viiding

 

Deviantartist, Ikkida

Jänessüda

Min-na-nan-naa

Saapad lähevad. mõnest mangast. no idea, from which.

Ma olen sellises ma-ei-tea-päris-täpselt-mis-ma-teen seisundis, et (ma tean sellegipoolest, et siidekriipssõnad pole eesti keel, aga ei hooli), on üsna raske midagi kirjutada. Käisin kodus ja kodus oli hea, oli imevahva nädalavahetus. Aga ma olen juba pidanud hakkama kõiki elamiskohti kodudeks kutsuma, sest kaua neid teistmoodi ikka nimetada. Nii et mul on supikodu. Sest supikapilikult väike ta pole ja supikamber kõlab nagu piinataks seal inimesi uuel ja fantaasarikkal kombel, mis sisaldab endas suppi. Ma arvan, et porgandisuppi.
Ja siis homme ma arvan, ma lähen sinna ja vaatan, mis saab, sest a) b) c) d) e) (ja sellegipoolest pean ma ennast iga natukese aja tagant uuesti veenma, nagu see ikka käib) ja ma pean hakkama õppima õppima õppima. Niisiis.

Ja vahepeal olen hakanud täiesti ebaminulikult palju luuletusi kirjutama (juba oma 5 tk kooli algusest saati) Ei tea küll, mis lahti on. Ei tea, ei tea. Taskupsühholoog kulub ikka ära.

"It's an awfully busy world out there, full of fast-moving people with big, fancy ideas of their own."

On märkmikus mikrobioloogia küsimustest järgmisel lehel ja tundub sobivat. 

Vonnegut "While mortals sleep" p 56.

Värsked uudised

ütlesin just täna hommikupoole ööd (ligikaudu kell 11) unes endale sellise lause väga sügavtähenduslikul toonil:

"Take a tree into your heart. That way, when you give your heart away, you have to give the tree as well, and when someone gets into your heart they have to climb the tree."

Kõrreke rohus

Kirjutatud sai

Aknast kostis esimese lume niitmise häält. Need on sügissilmadega hirved, kes oma karedate keeltega lume ära on lakkunud. Nii juhtub, et esimesel lumepäeval polegi lund, ainult lume hingeõhk õunapuis. Aga nina teab nagu rebastel.

Toas on kampsuni sees kampsuni sees kampsun. Kõrvades ripuvad pisikesed kassid, nad kõrgust ei karda ja mina ei karda sooja. Ainult tuld.

Sügis vaatab akendest sisse, kõigist korraga. Ta istub õunapuu otsas ja kõlgutab jalgu, mis helisevad tuules. Tal on ubinapilk ja ta südamepoja nägu on õun. Ma usun, et hing võib kuldrenett olla küll. Sügis on valvas, aga ka tema tahab sõrmi soojendada ning sirutab neid tubadesse ja päikese poole. Sellest poebki me jahedus sisse, aga ei saa talle keelata natuke armastust.

Meenutades kooli ja ümisedes

Ma ei teagi, miks see laul praegu õige on. Sai seda kunagi koolitunnis kuulatud.

Esimene kontrolltöö tehtud, esimene töötegemisepesa leitud. Parem, kui kodus. Töötada, ma mõtlen, muidu mitte. Külm on. Tunne on, et peaks nagu lund tulema, ma ei teagi miks. Aga puud on ilusad kollased, kui saab üles vaadata. Aknast paistavad ka. Maailmas on õunu.
Mõte on täna kuidagi väsinud.

Et encore?
Järgmiseni.