Hobusekingad? Oi, eih, ei ole.

Leidsin eile öösel ja nüüd meeldib hullupööra

Põhurebased

Eile istusin õhtul voodis ja sõin maasikamoosi ja õunakooki. Voodis, sest põhiliselt ma istungi voodis, teine variant oleks laua taga aga see pole üldse nii mõnus. Ei ajanud maasikamoosi ümber. Nüüd on läbi õppimisvaevad, mõnekski nädalaks. Oh seda õnne, et ei pea iga päev järgmise töö peale mõtlema. Süda enam ei valuta nõndamoodi ja pliidi all laulab tuli, akna all hõigatakse naabrit ja kuigi kool algab kell kaksteist, olen poole kümnest üleval. Selle nimi on hea elu. Söök on pliidil, kõik nurgad on vanaema toodud kooke täis ja arvutis on mitu lookest. Ühesõnaga, vahelduseks nukrutsemisele või mida iganes ma siin teinud olen, on üks heahea nädal ja loodetavasti (usume head!) jätkub samamoodi.

Nagu rebased põhus.

Ma kahjuks ei mäleta, kust ma selle pildi leidsin.

Rohukamarakarva on üks vahva värv

Koletised ja mis

Nii hea on olla kodus. See nädalavahetus on küll olnud elurõõmuhüppelaud, ideede tuulispask ja naljarabalaugas. Ühesõnaga, hirmus tore on olla kodus ja muudkui saada mõtteid ja ideid ja lugeda luuletusi ja näha sõpru ja käia vaatamas, mis Tallinnas uut on. Minu südame (ja nina) maja näeb välja hoopis teistsugune, kui ehitusmehed talle uue naha on ümber pannud. Küllap ta kaotab oma harmsa kõdupuuelulõhna, aga seda muidugi selle heaga, et siis saavad temas taas inimesed elada. Taani kuninga aias on midagi toimunud ja - ah jaa- seekord ma Solarise Apollos ei käinudki. Ma ei tea, miks, aga Solarise Apollost, mis asub kunagi põlatud Urris, on mulle saanud praegu Tallinna võrdkuju. Või midagi. Iga kord olen käinud seal ja mõelnud, oh on siin alles hea. Tartus on ka häid kohti, talles on hakanud neid avastama, aga pole midagi teha, kodu on kodu. Ja kodu on siin ja nii palju armsaid inimesi ka. (Tartlased, teie olete ka toredad, muidugi, muidugi. Ausalt!).
Aga aga
küllap ei saa süda parata.
Ma olen alati armastanud rahulikku elu
   - ja mis on rahulikum kui tuttavus.
Ma poleks isegi arvanud.

Kui sel ka on teatavaid tagasilööke.

A fox that gains our trust

but then breaks it as she walks 

away from us, away from us.

Can you chase this fire away?

In the fall we sleep all day.

Where we are.

Of Monsters and Men ühe laulu sõnad. "Lakehouse".

Öine rukkirääguseire, räägib lektor

Will be, will be.

Sõnadevabrik

And did you get what you wanted from this life, even so?
I did.
And what did you want?
To call myself beloved and to feel myself beloved on the earth.

Raymond Carver

Saan olla ühe päeva kodus. Oh neid kodudevahelisi olukordi, kus mõlemasse sigineb võõrastust. Kodus, kodus, kodus. Tegin märkmiku lahti, et oma mõttekrussides selgust saada ja see luuletus vaatas vastu, Briti muuseumist leitud, näituselt elust ja surmast. Ju siis see oli see tänane meeldetuletus. Teepakk ütles hoopis: "Enjoy the breath of life". Küllap peaks sedagi tegema ja küllap saabki tehtud. Aeg möödub. Rasked asjad saavad läbi. Ei ole ehk enam rasked.

Kui kui kui, kui kuid kuid kuid kui kuusid...
Ma olen segaduses ja ootan, et see mööduks ja püüan mitte mõelda "kui".
Kõigepealt tuleb üks kontrolltöö ära teha, jah, just nii. Ja siis saab mõelda edasi.
Järgmine tuleb ka aga kolm päeva on igavik.

À tout à l'heure.

Ma leian end ootamast, et päevaloojanguti mängitaks hümni.

Sellel siin polegi pealkirja?

Klaaside võlu, some say, on kildudes. Nähes klaasi kujutlen seda söödavat, ilma vere või valuta, nagu valgusetükke, nagu päikesekilde. Kuigi kuidas saab klaas hammaste all puruneda, pole ma kunagi aru saanud. Kolme r-iga vanuses tantsitakse sardiini. Jalad pole enam seismisest väsinud. Mitteseismiline ilm. Kus on seismiliste tõugete epitsenter? Ta teab. Tema teab kõike. Keegi peab ometi teadma - ei saa aksepteerida teadmiste jaotumist ühtlaselt kõigile pinnalaotuseile. Eriti sellele ile-le. Ile. Saar. Saarvahel. Vahtraokste teravatipulised vateeritud nooled sihivad me õunte südant. Me murrame südameid. Me murrame õunasüdameid, olles neid enne viimase piirini purenud. Nad mitte ei piiksatagi.

Just see tähendab. Seda.

Kirjutasin kunagi eelmisel sügisel, ma mäletan küll, see oli PÖFFi aegu ja aeg oli teistmoodi. Aga ka selles sügises on mainitud klaaside söödavust ja ka selles sügises on lakkamatult õunasüdameid murtud. Mina neid ei söö. Aga ma olen saanud õunu mitmetest aedadest ja armastan neid endistviisi.

Täna on Tartus üks heailus päev. 
Eile oli ka.
Ja üleeile oli ütlemata huvitav.

Kogu maailm on täis põnevida asju ja kahjuks takisteid, hetkel nimega kontrolltööd. Ja Doctor Who. Üks neid armsaid takistajaid. Kuigi siin tekib küsimus kumb kumba takistab? Ja uni tuleb ka, ka uni tuleb.