Hüüfide kõrvale

In reality, sheep are brave, enlightened
and sassy. They are walking clouds
and like clouds have forgotten
how to jump. As lambs they knew.
Lambs jump because in their innocence
they still find grass exciting.

"Lies", Jo Shapcott

Päivi

Days

What I admire most about days
Is their immaculate sense of timing.

They appear
inevitably
at first light

Eke themselves out slowly
over noon

Then edge surefootedly
toward evening

To bow out
at the very soupçon
of darkness.

Spot on cue, every time.

Roger McGough

í á é è à ò

Igatsus. Pikemalt

When people ask: "How are you?"
I say, "Bits of me are fine."
And they are. Lots of me I'd take
anywhere. Be proud to show off.

osa luuletusest "Bits of me", Roger McGough

Ma tunnen puudust.
Suurema osa ajast mitte, sest hirmus palju on tegemist. Ja tõesti nii palju teha, et hakkab hirmus. Põhiliselt toredaid asju ja natuke asjaajamiseasju, selliseid nagu kliendikaarte ja sooduskuponge ja printimisi ja vaatamaskäike. Igasugu asju vaatamisi. Vaatamas Emajõge, vaatamas lauamänge (mida mitte enam osta - aga üht puslet ikka tahaks, sest see on imeilus - Tartu lauamängupood on väga tore), vaatamas, kas seda teed mööda saab õigesse kohta ja kas seal kohas on head süüa, vaatamas, kas poes on samu poode, mis Talinas, vaatamas, kas see, kes mööda läks oli tuttav.
Aga siis, nüüd sel viimasel nädadal, kui on aega mõtelda, tunnen ma puudust. Puudust igasugu asjadest, Solarise keskusest ja suurtest raamatupoodidest, kus saaks ikka aega ka veeta ja poleks ainult üks riiulike ingliskeelset kirjandust ja puudust tuttavatest radadest ja puudust oma tööst ja on kõrini sellest, et kogu teekond käib mööda Riia tänavat. Ja muidugi puudust armsatest inimestest. See kõlab kulunult, aga ei ole, ei ole mitte üks teps.

Head on palju, aga nukrust on ka. Natuke. Natuke rohkem. Ja siis jälle natuke vähem.
Võib-olla on kõik üks sügis.

Slowmotion and shadowless

Mõtlesin, et on vaja midagi teistsugust siia panna.
Praegu on nii lõbus muudkui postitada. Ma ei saa päriselt arugi, miks, mida ma sellega lohutan.
Kõik on kõrvalepõige sellest, et ma igatsen Tallina. Ma igatsen Tallina.
Võib-olla.

Armmastab ma

Suvest sügisesse, mitte ainult mina 

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava.
Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.

Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed mandusid.

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.

Juhan Viiding

Rüõütle

Käisin seda tüdrukut kunagi Sõpruses kuulamas ja oli imeline.
Ise laulda on ka imeline, ma ei tea üldsegi, mida ma oskan ja mida mitte.
Aga nii tore on oma häälega muusikat teha.

Dream of dragons

Dream of dragons and dream of songs, onwards, sunwards, ho!

A fox went swimming in an autumn lake,
forever red and gold,
the water was black, the water was meek,
winter's never felt so old
 

Päike paistab

VIHMA SAJAB


– Minu meelest sajab vihma, aga tegelikult vihma ei saja.
– Kas sa arvad, et vihma sajab, aga nõustud, et tegelikult ei saja?
– Jah.
   Minu meelest sajab vihma, aga ma tean, et eksin.
– Kust sa seda tead?
– Asi pole üldse selles. Asi on selles: minu meelest sajab vihma,
   aga ma eksin.
– Kes väidab, et sa eksid?
– Mina ise.
– Aga kui sa oma arust eksid, et vihma sajab,
   kui sa ise tead, et sa eksid, et vihma sajab,
   miks siis sinu meelest sajab vihma?
   Vasta ausalt.
– Kas vihma sajab?
– Ei.
– No näed ju ise!
– Ma näen, et vihma ei saja. Aga ma ei saa aru, kuidas sina saad
  öelda, et sinu meelest sajab vihma,
  ja kuidas sa saad
  samal ajal väita, et su arvamus on ekslik. Mina lihtsalt
  ei usu seda.

– Ma arvan, et minu meelest sajab vihma, ja arvan teadvat, et vihma ei saja.
– Olgu pealegi.
– Kui ma arvan, et ma oma arust nii arvan, siis ma arvangi nii.
– Olgu pealegi.
– Mitte keegi ei arva et, ja samal ajal ka et ei.
– Et mida? Et mida ei?
– Mida tahes: näiteks seda, et vihma sajab.
– No olgu.
– Kui ma arvan, et ma ekslikult arvan, et vihma sajab,
   teisisõnu, et vihma niikuinii sajab, isegi siis, kui ei saja,
   võib sellest järeldada, et ma oma arust arvan, et vihma sajab,
   ja ühtlasi ka järeldada, et tegelikult vihma ei saja,
   ja sellest võibki järeldada, et ma ühtaegu arvan, et vihma sajab
   ja et tegelikult vihma
   ei sajagi. Aga kuna keegi pole kunagi samaaegselt arvanud, et vihma sajab
   ja et vihma ei saja, siis on see võimatu, et ma arvaks,
   et minu meelest vihma sajab,
   teades ise suurepäraselt, et vihma ei saja.
– Tõepoolest.
– Ja ometi arvan ma nõnda.

– No mida sa õieti arvad?

   Igatahes, vihma sajab.


Jacques Roubaud
Prantsuse keelest Hasso Krull
Ninnikust