Õues teeb vares jälgi värskele lumele.
Esimene päev, mil mul õnnestuski varem ärgata ja tuli alla teha ja siis magada peaaegu tund ja puid juurde panna ja magada veel natuke. Ma ei tea, miks mul ärgates ilgemalt külm oli, küllap seepärast, et teki alt välja pidi minema (ainuke ärkamismeetod - panna telefon nii kaugele, et peab vahepeal ühe sammu astuma). Nii et suusariided selga ja teki alla tagasi. Viimane kord ärkasin, olles just näinud unenägu, kuidas mu korterinurgas oli vana külmkapp (ohoo!) ja sellest tuli välja imeilus vana portselanist nukukummut, millel oli kõigis neljas küljes erinevad sahtlid. See oli valge ja lillekestega ja ma tahtsin seda oma emale näidata. Aga samas unenäos põles parajasti mu pliidi kõrval puude-papri kuhi ja see polnud enam nii tore.
Ärkan siis lõplikult üles ja vean ennast teki alt ninapidi välja ja õues sajab laia valget lund. Vot koos viisiga kohe. Nüüd jälle ei saja, aga just alles sadas ja kui ma välja vaatasin, tatsas seal vares. Vareseid ja hakke on mul siin palju. Alles eile nägin, kuidas üks hakk kõrvalmaja plekk-katust mööda alla libises. Väike otu. Vahel nad lendavad parvega aiast läbi, siis tuleb Vennaskonnatunne (Mis see on? Kas pilv? Ei, need on Sarumani nuhid!). Huvitav on ka see, kui ärgata tühja kõhuga, aga süüa pole midagi peale meega seemnekukli. Söön voodis ja kardan vanaemade kurja pilku. Ma arvan, see jõuab läbi universumi kohale ja nad tunnevad, kuidas miski neid näpistab, aga ei tea veel, mis. Ükspäev riputasin jõuluehted üles. See on ka päris vahva, aga nüüd läheb taevas siniseks ja õue minnes tuleb need va varesejäljed üle vaadata.
Eelmisel talvel nägin kohta, kus lohe oli laskunud.
