On asju ja asju ei ole

Lindude varbad. Kuhi Hapukurke. Öö öö öö. Tahaks öelda, aga kes taevas teaks, mida? Valgust ja sumedust ja raamatuid voodi kõrval ja arvuti soojust ja öökulli tunnet seljal ja seda, et on, mida oodata. Nii et lauldagu pigem Sir Ian Mckelleni häälega...

pilt, tähendab silmivirvendamavõttev luuletus on ise tehtud.

Kirjutas muidugi JRRT

xxvii

Kes on armsaim pildi peal?

Kas pole mitte võrratu?!

Mõned tunduvad oma blogidega hoopis rohkem peale hakkavat,
aga mina lähen ja püüan hoopis villanelle'i kirjutada.
Kiuste.
Ja aplodeerin endale mõttes, et olen laupäeva hommikul nii vara üleval-
ja ma pole mitte ainuke.

Taevas sina, taevasina!

Tallinlane Tartus

Õhtud on siin õdusad. Päevad on pikad. Ööd on... Täis Doctor Whod. 

Ei suutnud kiusatusele ei öelda, nii et viimane hooaeg läheb.

Küünlad põlevad ja kui pliidi all on tuli, heidab see seinale valguselaike ja pragiseb.

Uni on hea. Muusika on hea. Doctor Who on hea. Kududa on hea.

Kududa on eriti hea bambusest varrastega, need on nagu jumala sõrmed.

Luulet lugeda on hea.

Suurt salatikuhja panni panna on hea, kuigi pärast see salat tõmbas kahtlaseks krimpsu.

Leida põrandatelt salapäraseid võtmeid on hea. Ja haamri küljest sulepeaotsi.

Saada kontrolltööl 100 % on hea. On väegade uhke! Saada vähem on ka hea,

kui endal on hea. Iga päev põrandat pühkida on hea. Ma ei tea, miks.

Helendavad kompassid on head.

Kirjanikud on head.

Õunad on head.

Head

on.

*

 

Head on. Head on. Head on!

Head ööd

Hobusekingad? Oi, eih, ei ole.

Leidsin eile öösel ja nüüd meeldib hullupööra

Põhurebased

Eile istusin õhtul voodis ja sõin maasikamoosi ja õunakooki. Voodis, sest põhiliselt ma istungi voodis, teine variant oleks laua taga aga see pole üldse nii mõnus. Ei ajanud maasikamoosi ümber. Nüüd on läbi õppimisvaevad, mõnekski nädalaks. Oh seda õnne, et ei pea iga päev järgmise töö peale mõtlema. Süda enam ei valuta nõndamoodi ja pliidi all laulab tuli, akna all hõigatakse naabrit ja kuigi kool algab kell kaksteist, olen poole kümnest üleval. Selle nimi on hea elu. Söök on pliidil, kõik nurgad on vanaema toodud kooke täis ja arvutis on mitu lookest. Ühesõnaga, vahelduseks nukrutsemisele või mida iganes ma siin teinud olen, on üks heahea nädal ja loodetavasti (usume head!) jätkub samamoodi.

Nagu rebased põhus.

Ma kahjuks ei mäleta, kust ma selle pildi leidsin.

Rohukamarakarva on üks vahva värv

Koletised ja mis

Nii hea on olla kodus. See nädalavahetus on küll olnud elurõõmuhüppelaud, ideede tuulispask ja naljarabalaugas. Ühesõnaga, hirmus tore on olla kodus ja muudkui saada mõtteid ja ideid ja lugeda luuletusi ja näha sõpru ja käia vaatamas, mis Tallinnas uut on. Minu südame (ja nina) maja näeb välja hoopis teistsugune, kui ehitusmehed talle uue naha on ümber pannud. Küllap ta kaotab oma harmsa kõdupuuelulõhna, aga seda muidugi selle heaga, et siis saavad temas taas inimesed elada. Taani kuninga aias on midagi toimunud ja - ah jaa- seekord ma Solarise Apollos ei käinudki. Ma ei tea, miks, aga Solarise Apollost, mis asub kunagi põlatud Urris, on mulle saanud praegu Tallinna võrdkuju. Või midagi. Iga kord olen käinud seal ja mõelnud, oh on siin alles hea. Tartus on ka häid kohti, talles on hakanud neid avastama, aga pole midagi teha, kodu on kodu. Ja kodu on siin ja nii palju armsaid inimesi ka. (Tartlased, teie olete ka toredad, muidugi, muidugi. Ausalt!).
Aga aga
küllap ei saa süda parata.
Ma olen alati armastanud rahulikku elu
   - ja mis on rahulikum kui tuttavus.
Ma poleks isegi arvanud.

Kui sel ka on teatavaid tagasilööke.

A fox that gains our trust

but then breaks it as she walks 

away from us, away from us.

Can you chase this fire away?

In the fall we sleep all day.

Where we are.

Of Monsters and Men ühe laulu sõnad. "Lakehouse".