Nii hea on olla kodus. See nädalavahetus on küll olnud elurõõmuhüppelaud, ideede tuulispask ja naljarabalaugas. Ühesõnaga, hirmus tore on olla kodus ja muudkui saada mõtteid ja ideid ja lugeda luuletusi ja näha sõpru ja käia vaatamas, mis Tallinnas uut on. Minu südame (ja nina) maja näeb välja hoopis teistsugune, kui ehitusmehed talle uue naha on ümber pannud. Küllap ta kaotab oma harmsa kõdupuuelulõhna, aga seda muidugi selle heaga, et siis saavad temas taas inimesed elada. Taani kuninga aias on midagi toimunud ja - ah jaa- seekord ma Solarise Apollos ei käinudki. Ma ei tea, miks, aga Solarise Apollost, mis asub kunagi põlatud Urris, on mulle saanud praegu Tallinna võrdkuju. Või midagi. Iga kord olen käinud seal ja mõelnud, oh on siin alles hea. Tartus on ka häid kohti, talles on hakanud neid avastama, aga pole midagi teha, kodu on kodu. Ja kodu on siin ja nii palju armsaid inimesi ka. (Tartlased, teie olete ka toredad, muidugi, muidugi. Ausalt!).
Aga aga
küllap ei saa süda parata.
Ma olen alati armastanud rahulikku elu
- ja mis on rahulikum kui tuttavus.
Ma poleks isegi arvanud.
Kui sel ka on teatavaid tagasilööke.
A fox that gains our trust
but then breaks it as she walks
away from us, away from us.
Can you chase this fire away?
In the fall we sleep all day.
Where we are.
Of Monsters and Men ühe laulu sõnad. "Lakehouse".
No comments:
Post a Comment