Igatsus. Pikemalt

When people ask: "How are you?"
I say, "Bits of me are fine."
And they are. Lots of me I'd take
anywhere. Be proud to show off.

osa luuletusest "Bits of me", Roger McGough

Ma tunnen puudust.
Suurema osa ajast mitte, sest hirmus palju on tegemist. Ja tõesti nii palju teha, et hakkab hirmus. Põhiliselt toredaid asju ja natuke asjaajamiseasju, selliseid nagu kliendikaarte ja sooduskuponge ja printimisi ja vaatamaskäike. Igasugu asju vaatamisi. Vaatamas Emajõge, vaatamas lauamänge (mida mitte enam osta - aga üht puslet ikka tahaks, sest see on imeilus - Tartu lauamängupood on väga tore), vaatamas, kas seda teed mööda saab õigesse kohta ja kas seal kohas on head süüa, vaatamas, kas poes on samu poode, mis Talinas, vaatamas, kas see, kes mööda läks oli tuttav.
Aga siis, nüüd sel viimasel nädadal, kui on aega mõtelda, tunnen ma puudust. Puudust igasugu asjadest, Solarise keskusest ja suurtest raamatupoodidest, kus saaks ikka aega ka veeta ja poleks ainult üks riiulike ingliskeelset kirjandust ja puudust tuttavatest radadest ja puudust oma tööst ja on kõrini sellest, et kogu teekond käib mööda Riia tänavat. Ja muidugi puudust armsatest inimestest. See kõlab kulunult, aga ei ole, ei ole mitte üks teps.

Head on palju, aga nukrust on ka. Natuke. Natuke rohkem. Ja siis jälle natuke vähem.
Võib-olla on kõik üks sügis.