Aknast kostis esimese lume niitmise häält. Need on sügissilmadega
hirved, kes oma karedate keeltega lume ära on lakkunud. Nii juhtub, et esimesel
lumepäeval polegi lund, ainult lume hingeõhk õunapuis. Aga nina teab nagu
rebastel.
Toas on kampsuni sees kampsuni sees kampsun. Kõrvades
ripuvad pisikesed kassid, nad kõrgust ei karda ja mina ei karda sooja. Ainult
tuld.
Sügis vaatab akendest sisse, kõigist korraga. Ta istub
õunapuu otsas ja kõlgutab jalgu, mis helisevad tuules. Tal on ubinapilk ja ta
südamepoja nägu on õun. Ma usun, et hing võib kuldrenett olla küll. Sügis on
valvas, aga ka tema tahab sõrmi soojendada ning sirutab neid tubadesse ja
päikese poole. Sellest poebki me jahedus sisse, aga ei saa talle keelata natuke
armastust.
No comments:
Post a Comment