Saapad lähevad. mõnest mangast. no idea, from which.
Ma olen sellises ma-ei-tea-päris-täpselt-mis-ma-teen seisundis, et (ma tean sellegipoolest, et siidekriipssõnad pole eesti keel, aga ei hooli), on üsna raske midagi kirjutada. Käisin kodus ja kodus oli hea, oli imevahva nädalavahetus. Aga ma olen juba pidanud hakkama kõiki elamiskohti kodudeks kutsuma, sest kaua neid teistmoodi ikka nimetada. Nii et mul on supikodu. Sest supikapilikult väike ta pole ja supikamber kõlab nagu piinataks seal inimesi uuel ja fantaasarikkal kombel, mis sisaldab endas suppi. Ma arvan, et porgandisuppi.
Ja siis homme ma arvan, ma lähen sinna ja vaatan, mis saab, sest a) b) c) d) e) (ja sellegipoolest pean ma ennast iga natukese aja tagant uuesti veenma, nagu see ikka käib) ja ma pean hakkama õppima õppima õppima. Niisiis.
Ja vahepeal olen hakanud täiesti ebaminulikult palju luuletusi kirjutama (juba oma 5 tk kooli algusest saati) Ei tea küll, mis lahti on. Ei tea, ei tea. Taskupsühholoog kulub ikka ära.
"It's an awfully busy world out there, full of fast-moving people with big, fancy ideas of their own."
On märkmikus mikrobioloogia küsimustest järgmisel lehel ja tundub sobivat.
Vonnegut "While mortals sleep" p 56.
The hot soup dripped down the small pipe and hit my forehead. I tried to get away but the restraints held tight. The heat of the drop was immense it seemed like someone had dropped molten lava on my head, I screamed fruitlessly as another blister started forming on my forehead joining the big one that was already there. And yet no part of the small drop had the simple decency to roll into my mouth. I was so hungry and the tantalizing smell of fresh carrot soup just made it worse. Soon another drop would fall and my pain would be renewed. I felt my resolve breaking as the new drop formed in the pipe. Must get away I thought desperately. I trashed around but there was no escape from the hot soup. No escape....
ReplyDeleteSeda oli üllatavalt lõbus kirjutada