Häid pühi kõigile! - Tahtsin jõulude puhul miskit pikemat ja kenamat kirjutada, aga põletasin just lollil kombel sõrmi ja valus on. Nii et pärast pühi uue hooga!

Täna on videopäev

Kuulan just Rothfussi üle ülepäeviti koristamise või söögitegemise või nõudepsemise või niisama molutamise kõrvale. Patricku blogi on väga vahva ja sealt ka selline tore lauluke (jah, ma tean GRRRR oma ka :D). Aga tõsi on see siiski.

Midagi jõulumeeleolu tõstmiseks siiagi :)

Parem kui Jingle Bells iga kell!

Ma kardan, et see lõbustab mind palju rohkem, kui sünnis oleks

Õues teeb vares jälgi

Õues teeb vares jälgi värskele lumele.
Esimene päev, mil mul õnnestuski varem ärgata ja tuli alla teha ja siis magada peaaegu tund ja puid juurde panna ja magada veel natuke. Ma ei tea, miks mul ärgates ilgemalt külm oli, küllap seepärast, et teki alt välja pidi minema (ainuke ärkamismeetod - panna telefon nii kaugele, et peab vahepeal ühe sammu astuma). Nii et suusariided selga ja teki alla tagasi. Viimane kord ärkasin, olles just näinud unenägu, kuidas mu korterinurgas oli vana külmkapp (ohoo!) ja sellest tuli välja imeilus vana portselanist nukukummut, millel oli kõigis neljas küljes erinevad sahtlid. See oli valge ja lillekestega ja ma tahtsin seda oma emale näidata. Aga samas unenäos põles parajasti mu pliidi kõrval puude-papri kuhi ja see polnud enam nii tore.
Ärkan siis lõplikult üles ja vean ennast teki alt ninapidi välja ja õues sajab laia valget lund. Vot koos viisiga kohe. Nüüd jälle ei saja, aga just alles sadas ja kui ma välja vaatasin, tatsas seal vares. Vareseid ja hakke on mul siin palju. Alles eile nägin, kuidas üks hakk kõrvalmaja plekk-katust mööda alla libises. Väike otu. Vahel nad lendavad parvega aiast läbi, siis tuleb Vennaskonnatunne (Mis see on? Kas pilv? Ei, need on Sarumani nuhid!). Huvitav on ka see, kui ärgata tühja kõhuga, aga süüa pole midagi peale meega seemnekukli. Söön voodis ja kardan vanaemade kurja pilku. Ma arvan, see jõuab läbi universumi kohale ja nad tunnevad, kuidas miski neid näpistab, aga ei tea veel, mis. Ükspäev riputasin jõuluehted üles. See on ka päris vahva, aga nüüd läheb taevas siniseks ja õue minnes tuleb need va varesejäljed üle vaadata.

Eelmisel talvel nägin kohta, kus lohe oli laskunud.

Lehti küll enam ei lange

Autumn

The leaves are falling, falling as if from far up,
as if orchards were dying high in space.
Each leaf falls as if it were motioning "no."

And tonight the heavy earth is falling
away from all other stars in the loneliness.

We're all falling. This hand here is falling.
And look at the other one. It's in them all.

And yet there is Someone, whose hands
infinitely calm, holding up all this falling.

Rainer Maria Rilke 

 

Ehk väike luuletuselend Poemhunteris. Ikka annab midagi.

All laulab raadio Elmar

Väga inspireeriv luuletus tahmaste kätega tüdrukule arvuti taga.
Tähendab, see tundub sütitavat lugusid.

First Fig

My candle burns at both ends;
It will not last the night;
But ah, my foes, and oh, my friends—
It gives a lovely light.


Edna St. Vincent Millay

Selline tormiöö oligi

Väljas kohiseb torm, nagu kõneleks taevas. Vali keel, millest aru saab. 

Kohiseb. Ulub. Korstnas koliseb miski, sealt on sisse lennanud leht. Öö, mil lüüa põrandale kildudeks taldrik ja tantsida ilma, et sellele astuks Ceasari vanas mantlis. Ka mantlile pole hea astuda. Vana kangas käriseb kergesti. Hammusta köömnekakku peale ja laula ja ulu. Tuled vilguvad, sest nende ees lehvivad oksad tuules. Käed soojenevad taspisi, pilgus on tuuli ja varvastes jääd. Lagedes veikleb tulekuma. Õhtu mu sees jääb igatsema tormi.

On asju ja asju ei ole

Lindude varbad. Kuhi Hapukurke. Öö öö öö. Tahaks öelda, aga kes taevas teaks, mida? Valgust ja sumedust ja raamatuid voodi kõrval ja arvuti soojust ja öökulli tunnet seljal ja seda, et on, mida oodata. Nii et lauldagu pigem Sir Ian Mckelleni häälega...

pilt, tähendab silmivirvendamavõttev luuletus on ise tehtud.

Kirjutas muidugi JRRT

xxvii

Kes on armsaim pildi peal?

Kas pole mitte võrratu?!

Mõned tunduvad oma blogidega hoopis rohkem peale hakkavat,
aga mina lähen ja püüan hoopis villanelle'i kirjutada.
Kiuste.
Ja aplodeerin endale mõttes, et olen laupäeva hommikul nii vara üleval-
ja ma pole mitte ainuke.

Taevas sina, taevasina!

Tallinlane Tartus

Õhtud on siin õdusad. Päevad on pikad. Ööd on... Täis Doctor Whod. 

Ei suutnud kiusatusele ei öelda, nii et viimane hooaeg läheb.

Küünlad põlevad ja kui pliidi all on tuli, heidab see seinale valguselaike ja pragiseb.

Uni on hea. Muusika on hea. Doctor Who on hea. Kududa on hea.

Kududa on eriti hea bambusest varrastega, need on nagu jumala sõrmed.

Luulet lugeda on hea.

Suurt salatikuhja panni panna on hea, kuigi pärast see salat tõmbas kahtlaseks krimpsu.

Leida põrandatelt salapäraseid võtmeid on hea. Ja haamri küljest sulepeaotsi.

Saada kontrolltööl 100 % on hea. On väegade uhke! Saada vähem on ka hea,

kui endal on hea. Iga päev põrandat pühkida on hea. Ma ei tea, miks.

Helendavad kompassid on head.

Kirjanikud on head.

Õunad on head.

Head

on.

*

 

Head on. Head on. Head on!

Head ööd

Hobusekingad? Oi, eih, ei ole.

Leidsin eile öösel ja nüüd meeldib hullupööra

Põhurebased

Eile istusin õhtul voodis ja sõin maasikamoosi ja õunakooki. Voodis, sest põhiliselt ma istungi voodis, teine variant oleks laua taga aga see pole üldse nii mõnus. Ei ajanud maasikamoosi ümber. Nüüd on läbi õppimisvaevad, mõnekski nädalaks. Oh seda õnne, et ei pea iga päev järgmise töö peale mõtlema. Süda enam ei valuta nõndamoodi ja pliidi all laulab tuli, akna all hõigatakse naabrit ja kuigi kool algab kell kaksteist, olen poole kümnest üleval. Selle nimi on hea elu. Söök on pliidil, kõik nurgad on vanaema toodud kooke täis ja arvutis on mitu lookest. Ühesõnaga, vahelduseks nukrutsemisele või mida iganes ma siin teinud olen, on üks heahea nädal ja loodetavasti (usume head!) jätkub samamoodi.

Nagu rebased põhus.

Ma kahjuks ei mäleta, kust ma selle pildi leidsin.

Rohukamarakarva on üks vahva värv

Koletised ja mis

Nii hea on olla kodus. See nädalavahetus on küll olnud elurõõmuhüppelaud, ideede tuulispask ja naljarabalaugas. Ühesõnaga, hirmus tore on olla kodus ja muudkui saada mõtteid ja ideid ja lugeda luuletusi ja näha sõpru ja käia vaatamas, mis Tallinnas uut on. Minu südame (ja nina) maja näeb välja hoopis teistsugune, kui ehitusmehed talle uue naha on ümber pannud. Küllap ta kaotab oma harmsa kõdupuuelulõhna, aga seda muidugi selle heaga, et siis saavad temas taas inimesed elada. Taani kuninga aias on midagi toimunud ja - ah jaa- seekord ma Solarise Apollos ei käinudki. Ma ei tea, miks, aga Solarise Apollost, mis asub kunagi põlatud Urris, on mulle saanud praegu Tallinna võrdkuju. Või midagi. Iga kord olen käinud seal ja mõelnud, oh on siin alles hea. Tartus on ka häid kohti, talles on hakanud neid avastama, aga pole midagi teha, kodu on kodu. Ja kodu on siin ja nii palju armsaid inimesi ka. (Tartlased, teie olete ka toredad, muidugi, muidugi. Ausalt!).
Aga aga
küllap ei saa süda parata.
Ma olen alati armastanud rahulikku elu
   - ja mis on rahulikum kui tuttavus.
Ma poleks isegi arvanud.

Kui sel ka on teatavaid tagasilööke.

A fox that gains our trust

but then breaks it as she walks 

away from us, away from us.

Can you chase this fire away?

In the fall we sleep all day.

Where we are.

Of Monsters and Men ühe laulu sõnad. "Lakehouse".

Öine rukkirääguseire, räägib lektor

Will be, will be.

Sõnadevabrik

And did you get what you wanted from this life, even so?
I did.
And what did you want?
To call myself beloved and to feel myself beloved on the earth.

Raymond Carver

Saan olla ühe päeva kodus. Oh neid kodudevahelisi olukordi, kus mõlemasse sigineb võõrastust. Kodus, kodus, kodus. Tegin märkmiku lahti, et oma mõttekrussides selgust saada ja see luuletus vaatas vastu, Briti muuseumist leitud, näituselt elust ja surmast. Ju siis see oli see tänane meeldetuletus. Teepakk ütles hoopis: "Enjoy the breath of life". Küllap peaks sedagi tegema ja küllap saabki tehtud. Aeg möödub. Rasked asjad saavad läbi. Ei ole ehk enam rasked.

Kui kui kui, kui kuid kuid kuid kui kuusid...
Ma olen segaduses ja ootan, et see mööduks ja püüan mitte mõelda "kui".
Kõigepealt tuleb üks kontrolltöö ära teha, jah, just nii. Ja siis saab mõelda edasi.
Järgmine tuleb ka aga kolm päeva on igavik.

À tout à l'heure.

Ma leian end ootamast, et päevaloojanguti mängitaks hümni.

Sellel siin polegi pealkirja?

Klaaside võlu, some say, on kildudes. Nähes klaasi kujutlen seda söödavat, ilma vere või valuta, nagu valgusetükke, nagu päikesekilde. Kuigi kuidas saab klaas hammaste all puruneda, pole ma kunagi aru saanud. Kolme r-iga vanuses tantsitakse sardiini. Jalad pole enam seismisest väsinud. Mitteseismiline ilm. Kus on seismiliste tõugete epitsenter? Ta teab. Tema teab kõike. Keegi peab ometi teadma - ei saa aksepteerida teadmiste jaotumist ühtlaselt kõigile pinnalaotuseile. Eriti sellele ile-le. Ile. Saar. Saarvahel. Vahtraokste teravatipulised vateeritud nooled sihivad me õunte südant. Me murrame südameid. Me murrame õunasüdameid, olles neid enne viimase piirini purenud. Nad mitte ei piiksatagi.

Just see tähendab. Seda.

Kirjutasin kunagi eelmisel sügisel, ma mäletan küll, see oli PÖFFi aegu ja aeg oli teistmoodi. Aga ka selles sügises on mainitud klaaside söödavust ja ka selles sügises on lakkamatult õunasüdameid murtud. Mina neid ei söö. Aga ma olen saanud õunu mitmetest aedadest ja armastan neid endistviisi.

Täna on Tartus üks heailus päev. 
Eile oli ka.
Ja üleeile oli ütlemata huvitav.

Kogu maailm on täis põnevida asju ja kahjuks takisteid, hetkel nimega kontrolltööd. Ja Doctor Who. Üks neid armsaid takistajaid. Kuigi siin tekib küsimus kumb kumba takistab? Ja uni tuleb ka, ka uni tuleb.

Kui kontrolltööd läbi saavad tuleb hakata taas dalekitele mõtlema

 

Doctor Who forever (ja on nii vahva leida selliseid pilte täiesti pahaaimamatult)

Ootus ootus.

Sai käidud

Järv 

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

Juhan Viiding

 

Deviantartist, Ikkida

Jänessüda

Min-na-nan-naa

Saapad lähevad. mõnest mangast. no idea, from which.

Ma olen sellises ma-ei-tea-päris-täpselt-mis-ma-teen seisundis, et (ma tean sellegipoolest, et siidekriipssõnad pole eesti keel, aga ei hooli), on üsna raske midagi kirjutada. Käisin kodus ja kodus oli hea, oli imevahva nädalavahetus. Aga ma olen juba pidanud hakkama kõiki elamiskohti kodudeks kutsuma, sest kaua neid teistmoodi ikka nimetada. Nii et mul on supikodu. Sest supikapilikult väike ta pole ja supikamber kõlab nagu piinataks seal inimesi uuel ja fantaasarikkal kombel, mis sisaldab endas suppi. Ma arvan, et porgandisuppi.
Ja siis homme ma arvan, ma lähen sinna ja vaatan, mis saab, sest a) b) c) d) e) (ja sellegipoolest pean ma ennast iga natukese aja tagant uuesti veenma, nagu see ikka käib) ja ma pean hakkama õppima õppima õppima. Niisiis.

Ja vahepeal olen hakanud täiesti ebaminulikult palju luuletusi kirjutama (juba oma 5 tk kooli algusest saati) Ei tea küll, mis lahti on. Ei tea, ei tea. Taskupsühholoog kulub ikka ära.

"It's an awfully busy world out there, full of fast-moving people with big, fancy ideas of their own."

On märkmikus mikrobioloogia küsimustest järgmisel lehel ja tundub sobivat. 

Vonnegut "While mortals sleep" p 56.

Värsked uudised

ütlesin just täna hommikupoole ööd (ligikaudu kell 11) unes endale sellise lause väga sügavtähenduslikul toonil:

"Take a tree into your heart. That way, when you give your heart away, you have to give the tree as well, and when someone gets into your heart they have to climb the tree."

Kõrreke rohus

Kirjutatud sai

Aknast kostis esimese lume niitmise häält. Need on sügissilmadega hirved, kes oma karedate keeltega lume ära on lakkunud. Nii juhtub, et esimesel lumepäeval polegi lund, ainult lume hingeõhk õunapuis. Aga nina teab nagu rebastel.

Toas on kampsuni sees kampsuni sees kampsun. Kõrvades ripuvad pisikesed kassid, nad kõrgust ei karda ja mina ei karda sooja. Ainult tuld.

Sügis vaatab akendest sisse, kõigist korraga. Ta istub õunapuu otsas ja kõlgutab jalgu, mis helisevad tuules. Tal on ubinapilk ja ta südamepoja nägu on õun. Ma usun, et hing võib kuldrenett olla küll. Sügis on valvas, aga ka tema tahab sõrmi soojendada ning sirutab neid tubadesse ja päikese poole. Sellest poebki me jahedus sisse, aga ei saa talle keelata natuke armastust.

Meenutades kooli ja ümisedes

Ma ei teagi, miks see laul praegu õige on. Sai seda kunagi koolitunnis kuulatud.

Esimene kontrolltöö tehtud, esimene töötegemisepesa leitud. Parem, kui kodus. Töötada, ma mõtlen, muidu mitte. Külm on. Tunne on, et peaks nagu lund tulema, ma ei teagi miks. Aga puud on ilusad kollased, kui saab üles vaadata. Aknast paistavad ka. Maailmas on õunu.
Mõte on täna kuidagi väsinud.

Et encore?
Järgmiseni.

Hüüfide kõrvale

In reality, sheep are brave, enlightened
and sassy. They are walking clouds
and like clouds have forgotten
how to jump. As lambs they knew.
Lambs jump because in their innocence
they still find grass exciting.

"Lies", Jo Shapcott

Päivi

Days

What I admire most about days
Is their immaculate sense of timing.

They appear
inevitably
at first light

Eke themselves out slowly
over noon

Then edge surefootedly
toward evening

To bow out
at the very soupçon
of darkness.

Spot on cue, every time.

Roger McGough

í á é è à ò

Igatsus. Pikemalt

When people ask: "How are you?"
I say, "Bits of me are fine."
And they are. Lots of me I'd take
anywhere. Be proud to show off.

osa luuletusest "Bits of me", Roger McGough

Ma tunnen puudust.
Suurema osa ajast mitte, sest hirmus palju on tegemist. Ja tõesti nii palju teha, et hakkab hirmus. Põhiliselt toredaid asju ja natuke asjaajamiseasju, selliseid nagu kliendikaarte ja sooduskuponge ja printimisi ja vaatamaskäike. Igasugu asju vaatamisi. Vaatamas Emajõge, vaatamas lauamänge (mida mitte enam osta - aga üht puslet ikka tahaks, sest see on imeilus - Tartu lauamängupood on väga tore), vaatamas, kas seda teed mööda saab õigesse kohta ja kas seal kohas on head süüa, vaatamas, kas poes on samu poode, mis Talinas, vaatamas, kas see, kes mööda läks oli tuttav.
Aga siis, nüüd sel viimasel nädadal, kui on aega mõtelda, tunnen ma puudust. Puudust igasugu asjadest, Solarise keskusest ja suurtest raamatupoodidest, kus saaks ikka aega ka veeta ja poleks ainult üks riiulike ingliskeelset kirjandust ja puudust tuttavatest radadest ja puudust oma tööst ja on kõrini sellest, et kogu teekond käib mööda Riia tänavat. Ja muidugi puudust armsatest inimestest. See kõlab kulunult, aga ei ole, ei ole mitte üks teps.

Head on palju, aga nukrust on ka. Natuke. Natuke rohkem. Ja siis jälle natuke vähem.
Võib-olla on kõik üks sügis.

Slowmotion and shadowless

Mõtlesin, et on vaja midagi teistsugust siia panna.
Praegu on nii lõbus muudkui postitada. Ma ei saa päriselt arugi, miks, mida ma sellega lohutan.
Kõik on kõrvalepõige sellest, et ma igatsen Tallina. Ma igatsen Tallina.
Võib-olla.

Armmastab ma

Suvest sügisesse, mitte ainult mina 

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava.
Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.

Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed mandusid.

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.

Juhan Viiding

Rüõütle

Käisin seda tüdrukut kunagi Sõpruses kuulamas ja oli imeline.
Ise laulda on ka imeline, ma ei tea üldsegi, mida ma oskan ja mida mitte.
Aga nii tore on oma häälega muusikat teha.

Dream of dragons

Dream of dragons and dream of songs, onwards, sunwards, ho!

A fox went swimming in an autumn lake,
forever red and gold,
the water was black, the water was meek,
winter's never felt so old
 

Päike paistab

VIHMA SAJAB


– Minu meelest sajab vihma, aga tegelikult vihma ei saja.
– Kas sa arvad, et vihma sajab, aga nõustud, et tegelikult ei saja?
– Jah.
   Minu meelest sajab vihma, aga ma tean, et eksin.
– Kust sa seda tead?
– Asi pole üldse selles. Asi on selles: minu meelest sajab vihma,
   aga ma eksin.
– Kes väidab, et sa eksid?
– Mina ise.
– Aga kui sa oma arust eksid, et vihma sajab,
   kui sa ise tead, et sa eksid, et vihma sajab,
   miks siis sinu meelest sajab vihma?
   Vasta ausalt.
– Kas vihma sajab?
– Ei.
– No näed ju ise!
– Ma näen, et vihma ei saja. Aga ma ei saa aru, kuidas sina saad
  öelda, et sinu meelest sajab vihma,
  ja kuidas sa saad
  samal ajal väita, et su arvamus on ekslik. Mina lihtsalt
  ei usu seda.

– Ma arvan, et minu meelest sajab vihma, ja arvan teadvat, et vihma ei saja.
– Olgu pealegi.
– Kui ma arvan, et ma oma arust nii arvan, siis ma arvangi nii.
– Olgu pealegi.
– Mitte keegi ei arva et, ja samal ajal ka et ei.
– Et mida? Et mida ei?
– Mida tahes: näiteks seda, et vihma sajab.
– No olgu.
– Kui ma arvan, et ma ekslikult arvan, et vihma sajab,
   teisisõnu, et vihma niikuinii sajab, isegi siis, kui ei saja,
   võib sellest järeldada, et ma oma arust arvan, et vihma sajab,
   ja ühtlasi ka järeldada, et tegelikult vihma ei saja,
   ja sellest võibki järeldada, et ma ühtaegu arvan, et vihma sajab
   ja et tegelikult vihma
   ei sajagi. Aga kuna keegi pole kunagi samaaegselt arvanud, et vihma sajab
   ja et vihma ei saja, siis on see võimatu, et ma arvaks,
   et minu meelest vihma sajab,
   teades ise suurepäraselt, et vihma ei saja.
– Tõepoolest.
– Ja ometi arvan ma nõnda.

– No mida sa õieti arvad?

   Igatahes, vihma sajab.


Jacques Roubaud
Prantsuse keelest Hasso Krull
Ninnikust

Ookeani aktiivse ääre situatsioon

Millest ei tule üldse juttu, aga see annab maigu maateadusest, kus ma sellele mõtlesin. Koos väikeste unelainetega, milles avastasin ennast kõnelemas võõrais keelis, näiteks ütlemas kellelegi ei-tea-kellele "Ära lukka!" (nagu lauses "Don't look!")

Lisaks valisin võimalikeks pealkirjadeks:

* Sekundaarne riftistumine
* Faralloni laam (ilus nimi)
* Terreinid (kõlab ka täitsa hästi. nagu pasta)
ja minu eriline lemmik, puhtkõlaliselt ja mõeldes metafüüsikale jt metadele:
* Metabentoniidid

Aga mitte valesti aru saada, maateadus meeldib mulle küll.


Täna hommikul otsustas kass, et parim viis kas mind ärkamast hoida või mind äratada (või ehk uue päeva puhul tervitada) oleks mulle pähe heita ja hakata keelega mu juukseid pesema. Mul on tunne, et ta küüntega kammis ka. Igatahes iga kord, kui ma pea eest ära tõstsin, hakkas ta käpaga mu pealaege patsutama. Kenasti pehmelt. Ei teagi, kas armas või häiriv, tähendab, kuigi üldiselt on ta väga armas. Võib-olla ärkan homme juba patsidega.

Kassid valitsevad maailma -

mina igatahes olen lootusetult nende käpa all.

Bewilderment

Äärelinn, mis on sama elegantne kui Pariisi uhkeim tänav, on täidetud helendavast õhust. Demokraatlik element ulatub siin paarisaja hingeni. Majad ei asetse reastikku; linn jätkub kummaliselt veel põldude vahelgi, “Krahvkonnas”, mis hõlmab metsade ja suurepäraste istanduste igavest Õhtumaad, kus metslastest aadlikud jahivad omaloodud valguses perekonnapärimusi.

Rimbaud “Villes” ("Illuminatsioonidest") omatõlge

Piraadid, piraadid!

Sounds like French

L'automne déja! - Mais pourquoi

regretter un éternel soileil, si nous

sommes engagés à la decouverte de la

clarté divine, - loin des gens qui

meurent sur les saisons

Rimbaud "Mõrvad põrgus/Illusioonid" lk 86

Umbkaudu (ja ma tean, et mittte päris korrektselt):
(On juba sügis! - aga milleks
igatseda igavest päikest, kui me
püüdleme jumaliku selguse poole, -
kaugel inimestest
kes surevad aastaaegade kätte.)



Boonuspunktina suutsin üle tüki aja à peale õigetpidi märgi saada.
Klaviatuur on imeline!

Metsikused

All Woods Must Fail

O! Wanderers in the shadowed land
Despair not! For though dark they stand,
All woods there be must end at last,
And see the open sun go past:
The setting sun, the rising sun,
The day's end, or the day begun.
For east or west all woods must fail.

J. R. R. Tolkien

Skviör-skviör *

Mõelda vaid, kõik aastad olen vanaema aknast ja aias linde vaadanud ja ma isegi ei teadnud, et noored kuldnokad sügisel selliseks täpiliseks lähevad. Vaatan täna õue, igavene sidistamine käib, ja mõtlen, mis linnud need küll on? Vaatan oma truust "Eroopa linnud" raamatust järele - kuramuse kuldnokad!

Kaks tükki sõid puu all õuna, kord ligi hüpates, siis teist ära ajades, ikka ühelt poolt nokatäis ja teiselt poolt nokatäis ja siis kukkus järsku puu otsast, kus osa parvest rahmeldas, üks õun potsti alla selle õuna pihta, mida nad näkitsesid. Ja ära nad tiivavurinal lendasidki. Ajas naerma küll.


* "Euroopa lindude" järgi kuldnoka kutsehüüd. Kas nad neid rootsi keelest ikka tõlgivad? 
Peoleo hüüab näiteks füho-fihi-jüüo, kui olete kunagi mõelnud, kes sellist häält teeb.

Sweetheart

"I have never been this high in the air, by the Hands Beneath the Waters, I have never been this high in society! My lord and lady, pardon me, if I cling to you both like a drowning man."

("The lies of Locke Lamora", Scott Lynch, p 455)
Meenutab natuke ka ülikooli esmapäevi.
(Olgu jumalad armulised) (aga tegelikult on tore) (küll on ilmas palju inimesi)

Chaos carolinense

Läks jälle lahti kool ja kool ja kool (üks kooliluuletus eelmises postituses, kes kella vaatab näeb, et kirjutasin need siin korraga) ja kuigi tahtsin blogi käima saada augusti lõpus pole seni olnud jaksu kirjamõelda. Haruldane lausa.

Chaos carolinense on üks vahva nimega amööb. Karolingide kaos? Aga ega ma ladina keelest suurt mõika, ainult nii palju kui teisi keeli kaudu tuleb. Vihmaladinaga on teised lood. Aga õnneks vihma ei saja.

Küll aga on praegu on paras kaos. Mistap.

Gaimani lugemise sekundaarne kasu: kuuleb igasugustest lugudest

Konverentsil

A man is asking us: where does the world move?
He has checkered pants
and the blackboard is actually green
on the green wall
On it have been written all numbers, all words
                  all meanings, songs, perhaps a novel
                  many untruths
                  many no-one-knows-if-truths
But now it's clean and green, wiped off
undone,
covered with phantoms of speech
                                           tales
                                    fishfins
                                    clothespins

The story right now told is this:

PRODUCTIVE FISH SWIM BACKWARDS 
IN THE GENES OF MOUNTAINTOPS


Üks istumine, 14.09

Ane Brun - One

 See video on osa mitmest, mis ühise loo moodustavad - proloog "Words" ja edasised osad "Do you remember" ja "Worship"

A pancake of all things

Some writing exercises - self-given- about a certain phrase. The original was "This bloody pancake only has one quarter", but well, I heard otherwise :D And had a lot of fun doing this.



“This bloody pancake only has one corner!”
       He exclaimed
Now strange angles of a pancake haunt his dreams
With hideous whistlings and strange fears

***
 
“This bloody pancake only has one corner!”
       He exclaimed
The dishes were not washed
And there was nowhere to put the jam
The apples had gone blue of cold
Our hands stuck to the table with honey
                  We ate one-cornered pancakes until we were full
                  And filled the holes of the world with flour and eggs.

***

“This bloody pancake only has one corner!”
He exclaimed.
And we were cornered,
With no way out.

***

“This bloody pancake only has one corner!"
       I said, “Give it to me!”
And threw it off the balcony
In the most elegant way I could imagine.
It took wing and flew, the seagulls after it,
all across the sky and on beyond the rooftops towards the sea.

*** 

“This bloody pancake only has one corner!"
        And he was elegant as hell,
           And just as rude,
An apparition of lace handkerchiefs, gold buttons,
And apparently triangular pancakes.
“To hell with it,” I thought, “I’ll eat it all,
and may you roll me home on the moon,
these pancakes are bloody good.”

***
 
“This bloody pancake only has one corner!”
“Oh, that’s good! Excellent! Amazing!
What use of words!
Now turn them over just a little bit. 
Yessss!
The world is not yet ready for this!
That's true, that's true.

Now you won’t ever have to say a thing!”

One of those days

Leonard Coheni pilt

You'd sing too if you found yourself in a place like this

Elle est retrouvée!

Quoi? – l’éternité.

C’est la mer mêlée

Au soleil.

lk 68 "Hooaeg põrgus/Illuminatsioonid"- Rimbaud

where my life falls (a tiny part of my life) upon others’ lives, it leaves a hole

Putting your eye to it you can forever view a dark

Sea and a girl in white flying left to right and vanishing
Into the air.

lk 97 "Unseen April" - Odisseas Elitis

The sun like the rain

no reason for little birds

Katselaused on liiga kaunid, et neist loobuda. Aga see on sissejuhatus - neile, kes varem lugesid (oli neid? hei!) tere taas, usun, et see blogi tuleb sarnane varasemaga, aga äkki hoopis teistmoodu. Ma veel ju ei tea. Kõigile teistele tere niisamagi, tänan lugemast.

Kirjutan, millest iganes hea tundub. Oodata võib luuletusi (põhiliselt küll teiste omi), muusikat, leitud pilte ja noh, ma ise ka ei tea, mida täpselt.


Oh, and hello, if anyone is looking who doesn't speak Estonian. I'm afraid I'll write mostly in Estonian, but some things will probably be in English and well, I hope you enjoy the music/videos and the pictures :)

Head õhtut, ööd, hommikut!